Eduard Wiiralt (1898-1954) pöördus 1933. aastal pärast kuueaastast pausi tagasi puugravüüri juurde. Samuti oli see aasta, mil vaimselt ja füüsiliselt väsinud kunstnik leidis endale kindla toetaja, kunstikoguja Alfred Rõude, kes hakkas Wiiralti teoseid Eestis tutvustama ja müüma. Selline toetus kodumaalt pakkus kunstnikule stabiilse sissetuleku, suurendas tema loomingulist vabadust ning andis talle uue motivatsiooni edasi töötada.

Pariisi tänavatel kohatud huvitavad tumedanahalised inimesed, kes põhjamaalasena tundusid talle eksootilised, olid Wiiraltile loominguliseks inspiratsiooniks. Tõenäoliselt leidis ta selle teose jaoks modelli – tumedanahalise džässmuusiku – ühest oma lemmikbaarist. Wiiraltit paelusid portreteeritava ekspressiivsed jooned, mille tulemusena sündis kaunis vormidega portree, mis mõjub veel tänagi elava ja värskena.